Uut kodulehel  
EST ENG RUS
Uudiskiri
Pikkvibu referaat koolile Tagasi

Lisa kommentaar

Laskerelvadest võib kõige suuremateks edusammudeks pidada vibupüsside ja uut tüüpi pikkvibude leiutamist. Need uuelaadsed relvad olid võimelised läbistama ka kõige paksemat turvist. Samas aga oli pikkvibudel tohutu eelis vibupüsside ees, sest nad olid võimelised laskma mitte ainult kiiremini vaid ka kaugemale. Samas aga, erinevalt vibupüssidest, vajasid pikkvibud pikaajalist väljaõpet, et neid korralikult käsitleda. Pikkvibulaskuriks kandideerija pidi olema võimeline laskma vähemalt 20 noolt minutis, et tema treenimise üle üldse mõtlema hakata. Samuti kestis väljaõpe mitmeid aastaid ning seetõttu võeti vastu õppele ainult kõige tugevamaid ja samas ka parimaid laskureid.Vibusid pidi ka püstiasendist laskma, mis jättis laskja aga suhteliselt avatuks rünnakule. Vibud kasutasid ka mitmeid erinevaid nooletüüpe, neist kõige tavalisem lapiknool. Erilisemate nooletüüpide alla läksid murduvad nooled, mille noolepead murdusid varre küljest ära, et noolepead ei oleks võimalik eemaldada. Põlevaid nooli rakendati peamiselt piiramislahingutes, kus püüti kas linnuse sisemust süüdata või hävitada ründemasinaid. Vahel kasteti nooli ka mürkide sisse, et tabamuse korral mitte ainult sihtmärki vigastada ,vaid ka mürgitada.

            Inglise pikkvibu oli valmistatud jugapuust, mida inglased vedasid välismaalt sisse, sest Inglise jugapuu oli ilmastikuolude tõttu üsna habras ja kippus kergesti purunema. Samuti tehti pikkvibud üsna tugeva tõmbejõuga, sest laskja pidi olema võimeline lennutama noolt väga suure vahemaa taha. Keskmine sõjaväes kasutatava pikkvibu tõmbejõud algas 36kg ja võis tõusta kuni 72kg. Pidevalt esines ka palju tugevama tõmbejõuga vibusid. Seetõttu olidki Inglise pikkvibumehed väga hinnas, olles võimelised kasutama nõnda tugevaid relvi.

            Inglismaal hoiti pikkvibu väga kõrges valguses, sest korralikult treenitud salk pikkvibumehi oli võimeline hävitama endast tunduvalt suuremaid sõjasalku. Pikkvibumehi kui efektiivset sõjasalka hakkas kasutama Inglise kuningas Edward I(1272-1237), kes pakkus esimese pikkvibulainega kõigile lindpriidele ja tagaotsitavatele täielikku armu anda kui viimased tulid tema sõjaväkke pikkvibumeesteks. Paraku ei tulnud sellest mobilisatsioonist suurt midagi välja ning Edward I sai endale ainult 7 pikkvibumeest. Tema teine mobilisatsioon oli juba paremini läbi mõeldud ja ta kutsus talupoegade asemel sõjaväkke inimesi neist piirkondadest Wales’is, kus vibutraditsioon oil juba kaua aega seisnud. Sealt oli võimalik saada juba eelneva väljaõppega vibumehi, kellest lisaõppega pikkvibumehed said. Peamised sellised piirkonnad olid Gwent ja Crickhowell.

            Esimene lahing, kus pikkvibud enda kasulikkust tõestasid, oli Falkirki lahing. Šoti ülestõusikute armee oli laastamas Inglismaad kui Edward I naases Prantsusmaalt ja saatis lahingusse ka tema armies olevad 600 pikkvibumeest kelle abita ei oleks olnud võimalik šotlaste ülestõusu maha suruda.

Ahti Laurisson