Uut kodulehel  
EST ENG RUS
Uudiskiri
Tagasi

Lisa kommentaar

30. mai 2008
Lisas
naisteleht

Eesti edukaim naisvibukütt Katrin Virula tõusis vaid kuue aastaga maailma absoluutsesse tippu: F: Helin LoikEesti edukaim naisvibukütt Katrin Virula tõusis vaid kuue aastaga maailma absoluutsesse tippu: F: Helin Loik

Et vibu ja nooltega metsas jahti pidada, ei pea olema Robin Hood. Inglismaalt pärit (siiski, kui robinhoodilik!) rahvaspordiala – maastikuvibu laskmisega – saab hakkama iga naine.

Eestlased on vähestel spordialadel jõudnud Euroopa ja maailma tippu. Maastikuvibu laskmine on üks neid alasid, kus meie naisi ja mehi kardetakse kui tuld, sest nad on parimad!
Eesti edukaimal naisvibukütil Katrin Virulal klubist Kajamaa Kütid on ette näidata kaks maailmameistri ja kolm Euroopa meistri tiitlit. Sellise saagini on ta jõudnud vaid kuue aastaga.

«Vibulaskmine on õpitav spordiala, millega võib kiirelt tippu jõuda,» julgustab ta naisi alaga tutvust tegema. «Eriti veel Eestis, kus võistelda tuleb põhimõtteliselt maailma parimatega. Motivatsioon missugune!» muigab ta.
Kui võistlemine pole eesmärk, sobib maastikuvibu laskmine ka lihtsalt harrastuseks. No mis seal linnas niisama passida? Mine parem loodusesse, puhka närvi ja keskendu sportlikule ajaviitele. Pealegi on ala jõukohane kogu perele!
Väga sobiva leiab Katrin vibulaskmise olevat eakamatele daamidele. «Üle 50sed naljalt enam rulluisutama ega aeroobikasse ei lähe,» selgitab ta. Miks siis mitte võidelda oma kolesterooli- ja muude hädadega metsas jalutades ja noolte sihtimisele keskendudes.

Kõik saavad hakkama
Erilisi eeldusi Robin Hoodi ehk pika vibu käsitsemine ei nõua. Katrin ütleb, et see on kõige rahvalikum vibuklass. Laskmis- ja sihtimispõhimõtted on omandatavad päeva või paariga.
Kes arvab, et vibulaskjal peavad olema tugevad käed, see eksib. «Mina lasen 18kilogrammise tõmbetugevusega vibu, kuid pole suuteline tegema ühtki kätekõverdust ega lõuatõmmet,» naerab Katrin.

Igaüks peab leidma enda vibu
Kätest enam treenib vibulaskmine selja- ja õlalihaseid, kuid ka nende eelnev treenitus pole algaja puhul määrav. «Igaüks peab leidma endale paraja tõmbetugevusega vibu ja sellega kokku sobivad nooled,» õpetab Katrin.
Ta soovitab esmalt mõnel viburajal kätt harjutada ja kogenud juhendajatelt õppida ning alles seejärel isiklik varustus soetada. «Nii jäävad asjatud kulutused ära, sest omapäi toimides võib väga lihtsalt ämbrisse astuda,» põhjendab ta.
Varustus pole kuigi kallis, sest Eestis on oma vibutootja olemas. Pärnu Falcos valmistatavatel vibudel on hea hinna ja kvaliteedi suhe. Nende hinnad algavad 2000 kroonist. Harrastajatele sobiva hea vibukomplekti koos noolte ja muude tarvikutega saab kätte umbes 5000 krooniga. Eesti viburadadel on võimalik ka varustust laenutada. 

Korralikke viburadasid on Eestis Kat­rini teada umbes kümmekond. Neist viis vastavad rahvusvahelistele maastikuvibu laskmise nõuetele.
Vibuhuvilistel on kõige kasulikum liituda mõne vibuklubiga ja osta viburaja aastakaart, mis tagab soodsamad harjutamistingimused. Muidu maksab ühekordne rajakasutus keskmiselt 150 kooni.
Harrastajatele korraldatakse Eestis ka terve rida võistlusi, kus meeldiv seltskond, meelelahutus ja sport käivad käsikäes. Tuntuim neist on Jägermeister Cupi nimeline maastikulaskmise sari, kus on kunagi alustanud ka kõik need, kes hiljem tipus troonivad. Anne Põder

Eesti rahvusvahelistele võistlusreeglitele vastavad alalised viburajad

  • Kajamaa – Harjumaal (www.kuldnool.ee)
  • Kullametsa – Läänemaal (www.viburada.ee)
  • Kotiku – Põlvamaal (www.mustnool.ee)
  • Räbiküla – Valgamaal (www.vibu.ee)
  • Jõulumäe – Pärnumaal (www.joulumae.ee)

PS! Igale poole tuleb ette teatada ning aeg ja inimeste arv kokku leppida.

Maastikuvibuga võisteldakse kolmel alal

  • Talvel kolivad vibukütid sisetingimustesse ja sihivad tavalisi ümmargusi märklehti. Kõik lasevad ühekauguselt 12 viienoolest seeriat. Punktid loetakse kokku ja nii selgubki parim.
  • Suvel on kõige levinum maastikulaskmine (fotol) 28 loomakujulise märklehe pihta, mida tuleb tabada määratud kaugustelt. Lastakse esimese nooletabamuseni. Loomapiltidele on märgitud kaks piirkonda: süda ja keha. Nende tabamise eest saab vastavalt punkte.
  • Suvine ala on ka vibujaht elusuuruses loomamakettide pihta. See sobib rohkem edasijõudnud vibuküttidele. Rajal tuleb tabada 28 looma.

Kuidas pikka vibu lasta?

  • Hoia vibu kindlalt käes, kuid ära suru seda kramplikult pihku. Haare võiks olla veidi lõdvem.
  • Nool käib nooletoele ja selle kand kinnitub nööril metalse sõrmuse alla.
  • Nööri tõmmatakse Vahemere võttega ehk üks sõrm ülevalpool noolt ja kaks allapool.
  • Väljatõmme fikseeritakse näo juures parema silma all ja alati samas kohas. Siis on väljatõmme ühepikkune ja nool saab vibukaarelt samasuguse energiahulga.