Uut kodulehel  
EST ENG RUS
Uudiskiri
Kuidas vibulaskmisega algust teha? Tagasi

Lisa kommentaar

       Tegemist on tõepoolest alaga, mis ei nõua uuelt harrastajalt erilisi eelduseid ning ei sea ei soo, vanuse ega isegi sportliku vormi piiranguid. Üle 100 kg härrasmehel on ehk üsna raske hakata trikirattal hüppeid ja piruette sooritama või hakata kaasa lööma mõnes pallimängu meeskonnas, kuid vibulaskmises võib ta olla täpselt sama edukas, kui näiteks väga heas sportlikus vormis noormees.
          Vibu lastakse eelkõige pea ja südamega, treenitud lihased on siin alles teisejärgulise tähtsusega. See asjaolu võimaldab alaga tegelema hakata sisuliselt mistahes eas ja samas jõuda veel ka kõrgete sportlike saavutusteni. Näiteks 1991 aasta maastikulaskmise meeste Euroopameister Tapani Säila oli tiitlit võites juba 61 aastane. Kuigi veteranide klassis saab võistelda alates 55. eluaastast ei kiirusta paljud vibulaskjad põhiklassidest lahkuma. See muidugi ei tähenda, et tegemist oleks mingi vanurite spordialaga. Otse vastupidi. Esimesi nooli lastakse juba 4-5 aastaselt. Harrastuse väärtus peitub ainult selles, et aktiivse harrastamise aeg on väga pikk ja ei ole ka hooajalisi piiranguid. Vibuga käiakse metsas ja maastikul aastaringselt sõltumata ilmast. Eesti maastikuvibu laskmise kuue aastase ajaloo jooksul on vaid üks võistlus ilmaolude tõttu edasi lükatud, see oli 2005 aasta jaanuaritormi ajal. Kusjuures peapõhjuseks ei olnud mitte halb ilm, vaid asjaolu, et mitmed Pärnu kandi vibukütid ei pääsenud nede kodudes oleva suurvee tõttu lihtsalt võistlustele tulema.

Kuidas aga ikkagi algust teha?
 
Selleks, et alaga tutvuda ei pea algul isegi varustust omama. Pea kõikidel klubidel on olemas ka rendivarustus, millega saavad uued asjahuvilised oma esimesed laskeharjutused edukalt sooritatud. Kui asi meeldib ja otsus alaga tegelema hakkmiseks on küps, siis tuleks muidugi isiklik varustus muretseda, sest vibulaskjale on vibu ja nooled peaaegu perekonnaliikme staatuses. On vibukütte, kes oma vibu hellitavalt mõne kauni naisenimega kutsuvad või koguni oma laskeriista kirikus sisse õnnistada lasevad. Peamine on aga see, et iga vibukütt õpib oma varustust tundma ja häälestama ning alles laskja ja varustuse harmoonilisest koostööst sünnivad tõelised tulemused.
        Iga harrastuse juures tuleb arvestada teatud investeeringutega nii rahas kui ka isiklikus ajas. Esmased rahalised investeeringud traditsioonilise vibu puhul piirduvad vibu, noolte, nooletupe, käekaitse ja laskmiskinda soetamisega, mis lähevad maksma 4000 – 5000 krooni. Sellise varustuse komplektiga võib minna kasvõi Maailmameistrivõitlustele. Siiski on ka olemas tippmudeleid, mille hind võib küündida 1000 Euroni ja kõrgemalegi. Traditsioonilise vibulaskmise puhul erinevalt tehnoloogilisest vibulaskmisest tuleb rõhutada seda, et tulemus sõltub suures osas ikkagi laskja isikust, mitte insenerimõttest ja rahakotist. Tehnoloogilisi vibusid tutvustame teile mõnes järgnevas artikklis. Siinkohal käib jutt ikka vanast heast inglise longbowst ehk rahvakeeli Ronin Hoodi vibust.
        Vibu valides peab langetama otsuse kui suure tõmbetugevusega tulevane laskeriist saab olema. See sõltub eelkõige laskja füüsilistest võimetest. Vibu valimisest võib täpsemalt lugeda vibukooli osas.
        Nooled peaksid vastama teile ja teie vibule. See tähendab, et ärge valige nooli mitte disaini järgi vaid nende füüsikaliste omaduste põhjal. Kõige mõistlikum on muidugi nooled tellida rätsepatööna mõnelt noolemeistrilt. See puudutab puunooli, millega lastakse longbow vibust. Teiste vibutüüpide puhul, kus on lubatud ka karbon- ja alumiiniumnooli kasutada on asi lihtsam, sest iga nooletootja annab välja tabeleid millised nooled millise tõmbetugevuse ja väljatõmbe pikkusega sobivad. Traditsioonilise vibu juurde kuuluvad aga alati ka traditsioonilised puunooled ehtsate linnusulgedega. Ei mingit plastikut ega alumiiniumi, see on reegel ja samas ka kultuuriküsimus. Tõsisele vibulaskjale tekitab õõva vaatepilt, kus keegi on turismitallu omale kuskilt paar longbow vibu ostnud ja annab siis neid oma külalistele alumiiniumnooltega lasta. See on sama kultuuritu, kui te leides vanavanemate maakodu pööningult mõne sajandivanuse mööblitüki kataksite selle restaureerimise asemel värvi ja polüesterlakiga ning keeraksite külge plastmassist läikivad käepidemed. Ka noolte kohta leiad põhjalikumat informatsiooni vibukooli osast.
        Nooletupp, käekaitse ja laskmiskinnas on juba igaühe maitse küsimus. Nende valik on lai ja igaüks võib leida sobiva hinna ja disainiga varustuse vastavalt oma soovile. Siiski ka siin kehtivad mõned hea tava reeglid. Kui juba kasutad traditsioonilist varustust siis võiks ka aksessuaarid olla samas stiilis ja nahast. Üsna kummaline on vaatepilt, kui Robin Hoodi tüüpi vibuga laskjal ripub puusal USA lipuvärvides vinüülist nooletupp või kätt kaitseb lillast plastmassist napp käekaitse.
        Kui varustus on olemas, siis pole muud kui laskma. Eestis on juba päris mitu statsionaarset metsarada, kus saab harjutamas käia. Rajad kuuluvad enamasti klubidele ja seal leidub kindlasti ka asjatundjaid, kes esimesed õppetunnid ja näpunäited jagavad. Edasine sõltub juba paljuski oma analüüsivõimest ja harjutamisest. Kellel on maakodu või suvila, kus piisavalt ruumi vibumati ülesseadmiseks saab ka seal hakkama, kuid maastikurajal harjutamine on ikka see kõige nauditavam ja arendavam.
         Ei pea kaua üksi nurga taga harjutama enne kui võistlema hakata. Eestis on mitmeid võistlussarju, mis mõeldud eri tasemeklassiga laskjatele. Populaarseim ja osavõturohkem sari on Jägermeister CUP, mis mõeldud eelkõige uutele harrastusse sisenejatele kuigi ka väga kogenud laskjad hindavad seda jahilaskmise sarja kõrgelt. Lihtsalt alustate võistlemist Rahvaliigas, kui laskeoskust ja kogemusi lisandub tõusete kõrgemasse liigasse. Aga mis peamine igal võistlusel võistled sa kõigepealt iseendaga ja oma tulemusega. Ja kui mitmed alustajad algul väidavad, et neid võistlemine ei huvita ja nad tahaksid lihtsalt vibu lasta, siis küsige endalt kas teil oleks huvitav bowlingu saalis käia ja lihtsalt kuuliga kurikaid pikali loopida, ilma, et te punktilugemise automaadi tööle paneksite. Mõnikord mõne tehnilse võtte harjutamiseks ehk aga mitte kogu aeg. Vibulaskjat peaks huvitama ikkagi tulemus, kuigi tõepoolest seltskond on tore, üritused ja võistlused on pigem mõnusad ala harrastajate kokkusaamised kui võistlused täis pinget ja konkurentsi.
         Paljud harrastavad vibulaskmist perekonniti. Võiks julgelt öelda, et nii mõnedki perekonnad on tänu vibule taas leidnud perekonnaõnne. Kui huvid, tööd ja tegemised on kõigil pereliikmetel erinevad, siis mõne aja pärast märgatakse, et suhted on muutumas formaalseks. Vaba aega veedetakse eraldi ning isegi puuduvad head ideed ühisteks ettevõtmisteks. Kui aga hakatakse vibulaskmist harrastama, märgatakse kuidas jututeemad ja vaba aja plaanid hakkavad kogu perekonnal kattuma. Väike sisemine konkurents isegi tugevdab suhteid ja seni rutiinselt veedetud nädalavahetustest saavad kogu pere poolt pikisilmi oodataud tippsündmused.
 
        Kui Teis tekkis huvi vibulaskmise vastu, siis võite asja lähemalt uurida siit meie kodulehelt aga võite ka julgelt helistada või saata e-kirja. Lepime Teile sobivas ajas kokku ja tulge me õpetame teid vibu laskma ja seda mõnusat harrastust nautima. Kõige toredam mõte on kaasa võtta sõbrad ja teisedki pereliikmed ning korraldada tõeline veretu vibujaht kogu seltskonnale. Peale esimsest praktikat aga juba saate endas selgusele jõuda kas see harrastus võiks Teiele sobida.
 
Kohtumiseni viburadadel!