Uut kodulehel  
EST ENG RUS
Uudiskiri
Sissejuhatuseks Tagasi

Lisa kommentaar

    Vibulaskmise algusajaks Eestis loetakse 1960-ndate aastate algust, mil sportvibulaskmine kogus uudse alana kiiret populaarsust ja tulemata ei jäänud ka saavutused. 70-ndaid ja 80-ndaid võib pidada Eesti sportvibu laskmise kõrgajaks. Taasiseseisvumisajal aga ala rauges kiiresti.
   Aga vibulaskmisel on ka muud harud ja teised rahvusvahelised organisatsioonid, millest eestlastel oli varem vaid ähmane ettekujutus. Ligikaudu 25 miljonit harrastajat üle kogu maailma tegelevad vibulaskmisega staadioni asemel maastikul ja metsas. Maastikuvibulaskmine (field archery) ja vibujaht (bowhunting) on alad, õigemini ühe spordiala kaks väljundit, nagu näiteks murdmasuusatamises võisteldakse klassikalises- kui ka vabastiilis. Maastikuvibulaskmine sarnaneb vägagi oma põhimõtetelt, väärtushinnangutelt ja filosoofialt golfile. Lastakse 4-6 liikmelistes võistlusrühmades mööda liigendatud maastikku kulgedes eri kaugustel olevaid sihtmärke, milleks on sõltuvalt harjutusest kas ringi- ja ulukikujulised pabermärklehed või hoopis 3D formaadis loomakujud.
   Maastikulaskmises sooritavad vibulaskjad laske kindla kombinatsiooniga ja määrtud laskekaugustega radadel, mis võimaldab sel alal mõõta rekordeid ja täita tasemenorme. Samas ei sarnane erinevad rajad teineteisele, vaid on unikaalsed lähtuvalt looduskeskonnast ja maastiku eripärast.
   Jahivõistlus (bowhunting) aga kujutab endast põhimõtteliselt samasugust formaati, kuid laskekaugused on võistlejale teadmata ja rada seatakse üles ilma laskedistantse täpselt mõõtmata.
   Mõlemal eelpool kirjeldatud alal korraldatakse maailma-, kontinentide- ja riikide meistrivõistluseid rääkimata väiksematest turniiridest, maavõistlustest ja võistlussarjadest.
   Alguse sai uus ala Eestis 2001 aastal, mil Saku lähistele Kajamaale rajati esimene maastikuvibu rada. Koondati esimesi asjahuvilisi ja hakakati tutvustama ala ka suurematale algajate rühmadele. 2002 aastal pandi alus algajatele mõeldud võistlussarjale Jägermeister Cup. Edasine areng on aga toimunud lausa tormiliselt - vibulaskmine on saanud väga paljudele meelisharrastuseks nii võistlusspordi kui ka seltskondliku ajaviitmise näol. Käivitatud on mitmeid võistlussarju, mis pakuvad esimesi võistluskogemusi uutele harrastajatele kui ka samas loovad soodsa arenguvõimaluse tipplaskjatele tiheda sisemise konkurentsi näol.

   Maastikuvibulaskmist maailmas koordineerib rahvusvaheline alaliit IFAA (International Field Archery Association), kelle egiidi all toimuvad nii MM- kui ka kontinentide meistrivõistlused. Eesti vastav alaliit - Eesti Maastikuvibu Liit (EML) loodi 2003 a. kevadel ja ainult mõni kuu hiljem osalesime oma esimestel tiitlivõistlustel. Seda debütandi kohta edukalt- võitsime Soomes peetud EM-l 6 medalit, millest kaks kuldset. Eestlaste aktiivsust ja fanatismi pandi kohe tähele ka IFAA tasandil - meile pakuti 2005 a. EM-võistluste korraldamist. See oli väljakutse, millest ei saanud keelduda ja mille ka peale põhjalikku kaalumist vastu võtsime.
   Eestlaste kiire edu nii traditsioonilisel ja ajaloolisel spordialal, kus liiderriikide hulgas leiame selliseid suuri spordiriike nagu USA, Austraalia, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Shotimaa ja paljud teisedki, ei ole olnud juhuslik. Põhjuseid tuleb otsida eestvedajate süstemaatilisest ja läbimõeldud tegevusest ala populariseerimisel ja arendamisel. Eestis on oma vibuvarustuse tootjad, võistluskalender on tihe, aga läbimõeldud selleks, et pakkuda kõigil arengutasemel vibulaskjatele võistluskogemust ja saavutusvõimalusi. Korraldatakse palju tutvustusüritusi. Vibulaskmist pakutakse ka elamusturismi teenusena ja firmaspordi tasemel harrastamiseks.
   See kõik on viinud ka tipptulemusteni. 2004 aasta MM-l USA-s saavutasid meie vibulaskjad koguni kaks maailmameistri tiitlit. Katrin Virula saavutas MM tiitli naiste pikavibu (longbow) klassis ja Helena Eesmets sama vibuklassi naisjuunioride seas. Mõlema vibulaskja saavutused on seda tähelepanuväärsemad, et nad lasid välja kõikide klassikaliste maastikulaskmise võistlusformaatide maailmarekordid. Ka meie meeste tase on igati kiiduväärt, võttes arvesse asjaolu, et meeste konkurents on maailmas kahtlemata tihedam. Võideti mitmeid medaleid B- klassis ning 6. ja 7. koht absoluutarvestuses. Nüüdseks on nopitud igal aastal eri värvi medaleid ja tiitleid erivanusegruppide ja vibustiilide osas pea kõigilt IFAA poolt korraldatud rahvusvahelistelt võistlustelt.
 
Tänaseks on Eestis kuus klubi, kes koondavad ligikaudu paarsada vibukütti. Ala on avatud kõigile soovijatele ning iga uue laskja üle on tänasel vibulaskjate seltskonnal siiralt heameel. Tere tulemast maastikuvibu laskjate sõbralikku perre.