Uut kodulehel  
EST ENG RUS
Uudiskiri
Pikkvibu ajalugu
 

Avaldame tänu 2004 juuniorite klassi maailmameistriks tulnud Madis Talmarile, kes selle vahva uurimuse on teinud. Loodan, et sellest on kasu paljudele huvilistele.

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on Eestis ja lähiriikides plahvatuslikult kasvanud traditsiooniline vibulaskmine. Paljud selle ala harrastajatest aga tegelikult teavad, kus asuvad pikkvibu tüüpi vibu juured? Olles ka ise tõsine harrastaja ja ka suurvõistlustel käinu, otsustasin nii enda kui ka teiste harimise eesmärgil kirjutada aastatöö ja uurida just pikkvibu ajalugu.

Üritan anda ülevaate vibu kaugajaloost, alates päris esimestest leidudest ning liikuda järjest lähemasse minevikku, vahepeal teha ka väikesi kõrvalekaldeid ja rääkida töö üldise ilmestamise eesmärgil teistestki mitte pikkvibudena kvalifitseeruvatest traditsioonilistest vibudest üle maailma. Eri Maakera osades arenes vibu erinevalt - vastavalt vajadustele ja materjali kättesaadavusele. Üritan luua ülevaate põhilisetest vibuvalmistamise suundadest ja nende erinevustest. Lähema vaatluse alla tuleb Inglise sõjavibu kasutamine, sest meie kultuuriruumis olid inglased kahtlematult vibu valmistamist ja laskmist kõige paremini valdav rahvus, seda just peamiselt 11.-16. sajandil. Et selgitada ajaloolist olukorda, olen lisanud mitmele poole veidi ajaloolist taustainformatsiooni, selgitanud näiteks erinevate sõdade põhjuseid.

Saja-aastast sõda peetakse vibu täielikuks tippajaks ja seetõttu kirjutan ka kolmest kõige olulisemast lahingust, milles kõigis oli vibu olulisus inglastele ülisuur. Lahingkirjelduste puhul üritasin mitmel pool luua pilti vibumeeste ja muu armee kehvast olukorrast, et pärast tunduks hilisem võit lahingus uskumatu ning välja tuleks vibu tegelik ülekaal võrreldes teiste sõjavahenditega keskaegses Euroopas.

Tulirelvade arenguga muutus vibu sõjarelvana teisejärguliseks kuni kadus lõpuks sõjaväe koosseisust täielikult. Oma tähtsuse säilitas ta vaid jahi- ja spordirelvana, mispeale hakati seda ka veidi muutma. Selle juures on kõige olulisem roll mängida ameeriklastel, kelle initsiatiivil sai vibust just selline spordirelv nagu ta seda hetkel on. Juttu tuleb lühidalt ka pikkvibuvõistlustest, seda ka Eestis.

 Allikaid, mida töö juures kasutada, oli rikkalikult. Peaaegu kõik neist olid võõrkeelsed ja see raskendas mõnevõrra töö kirjutamist. Valdav osa maailma pikkvibuteemalisest kirjandusest uurib just keskaja Inglismaad, kuna see on longbow täielik tippaeg, seepärast keksendun ka mina just sellele perioodile - kirjanduslikud allikad on täpsemad, pärinevad tihti otse ilma tõlkimata uurijate enda sulest ja informatsiooni kontrollimine on palju lihtsam. Palju on töös ka suusõnalist informatsiooni, sest minu tutvusringkonnas on selle ala suuri spetsialiste ja paljud teadmised pärinevad just neilt.

Tänu sooviks avaldada minu juhendajatele Vello Vellearule ning Inglise spetsialistile ja vibuuurijale Pip Bickerstaffele, kes olles sellel alal üks maailma juhtivatest uurijatest ja aitas suuresti kaasa töö sisulise osa valmimisele. Palju aitas töö tegemisele kaasa ka Eesti Maastikuvibuliidu president Urmas Kukk, kes võimaldas kasutada võõrkeelset erialast kirjandust ja tegi selle töö kirjutamise üldse võimalikuks. Samuti avaldan tänu kõigile teistele Eesti vibulaskjatele, kes mind mingil moel aastatöö tegemise juures abistasid.

Pikkvibu ajalugu Madis Talmarilt.